Teree

Minu telefoninumber on 53 570 457

Hüva helistamist
A

Viies päev - Liiga pikk, aga lõpuks ometi.

Selleks päevaks ma julgeid plaane ei teinud, aga hakkasin suht varakult minema. Peale tavalist motelli hommikusööki sättisin end minekule.
Seekord ootas mind ees mägine kiirtee koos oma hurmavate vaadetega. Ühes kõrgeimas punktis lugesin tabloolt, et temperatuuri oli 4 kraadi. alla tulema hakates temperatuur muidugi tõusis. Peatusin ainult mõnedes kohtades kui väga vaja oli (bensiin puhkus ja söök). Kiirus oli nii suur, et sõitsin Austria kõige tähtsamast pildistamise kohast mööda. Aga pärast avastasin, et pole tegelikult eriti hullu midagi. Piirile lähenedes tegin ikka paar pilti. Kui olin piirist mingi 10 km märkasin silti, millest lugesin välja kaks sõna ja need olid tunnel ning 97 km. See pani mind natukene muretsema, kuna raske seljakoti ning meeletult kõva istme kombinatsiooni tulemusena pidasin ma vastu ca 70 km järjestikust sõitu. Siis ma pidasingi kinni riigi viimases bensiinijaamas ning tegin pika puhkepausi koos söögi ning kõikide teiste toimingutega. Peale poolt tundi asusin siis oma saatusele vastu, aga oh üllatust tegelikult oli minu pikim tunnel tiba üle nelja kilomeetri. See silt vist tähendas, et 97 km on ala tunnelitega.
Niipea kui ma Itaaliasse jõudsin pidin hakkama kohe rahakotti kergendama, kuna Itaalias ei ole motomehed võrreldes autojuhtidega eelistatud seisuses - teemaksu maksma peavad kõik. Ma arvan, et kokku Itaaliasse ning Prantsusmaale ma jätsin teemaksude näol ca 4000 krooni. Aga kiire edenemise huvides ma siiski kasutasin maksulisi teid. Sõites mööda neid tunneleid hurmas mind Itaalia maaliline mäestik, mis oli ikka hoopis teistsugune kui Austria oma. Põhiline erinevus seisnes voolavas vees, mis oma sängi mööda loogeldes andis vaatepildile meeldivat vürtsi. Ma arvan, et itaallaste võimuahned esivanemad on ikka targalt talitanud, et nende valdustesse on jäänud ühed kõige magusamad osad selle paikkonna loodusest.
Kui mäestik taandus, siis ootas mind ees lõputu põldude rida ning hilissuvine õhk, mille järgi ma siia olingi tulnud.
Ranniku lähistele jõudes tegin omale plaaniks, et täna ma jõuan oma sihpunkti ning hakkasin juba salamisi kilomeetreid lugema. See oli loomulikult viga, kuna nüüd hakkas tee ning aeg venima. Ma lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal ma kohale jõuan.
Ja siis lõpuks peale ühtteist ja poolt tundi sõitu ma jõudsin oma sihtpunkti nimega Castel Maggiore, Bologna. Mind võtsid vastu Simona ja Andrea, kes mind hästi kostitasid ja siis magama paigutasid.

Tere üle pika aja

Nonii

Ilmun nüüd teie ette ja teatan, et olen jõudnud Inglismaale. Peamine jama seoses kirjutiste lisamisega oli interneti puudus, nii itaalias kui ka siinmail. Aga nüüd ma olen kohal, elan ühes väikeses toas Londoni regioonis nimega Forest End. Plaanisin hakata kirjutama nüüd siia seiku, et mis kõik minuga juhtunud on, aga nüüd ma pean arvutile restardi tegema. Nii, et peale restarti ma hakkan peale memuaaritamisega.

Neljas Päev - Täis suhteliselt tuima sõitu

Oehh lõpuks ometi pääsesin siis internetti. Siin Itaalias pole internet eriti levinud. Ma istun praegugi dial-upi otsas.



Niisiis kui olin oma blogimise lõpetanud, siis tuli üks Harley meestest ja kutsus mu viskit jooma. Rääkisime niisama maailma asjadest ja ta rääkis mulle oma ärist, mis tegeleb generaatorite ning arvutite tootmisega. Andis ta mulle oma visiitkaardi ning ütles, et me võiksime natuke ärijuttu ajada nii ca 2 nädala pärast. Ta kutsus mind endaga ka kaasa koos itaalia poole sõitma, aga infoks ütles, et nad sõidavad sinna ca 150 km tunnis ning peatuvad ainult selleks, et kütet võtta. Ma olin sunnitud ära ütlema, kuna ma suutsin sellises konditsioonis mootorrattaga sõita ainult 70 km ja tiba üle, kuna mu õlad ning muud ihuliikmed hakkasid valutama. Samuti ei suudaks mu ratas nende omadega joonel olla sest, et mu Cagiva (mis neile palju jutuainet pakkus) jookseb sirgel teel ainult 140 välja. Joogid joodud, jutud aetud siirdusime magama.

Järgmine päev alustasin ca kell 11.30. põrutasin otse Brno-sse. Seal sõitsin natuke ringi. Brno nägi väga ajalooline välja, oma vanade sildade ning arhitektuuriga. Mootorrattalt maha ma ei astunud ning asusin Austria poole teele. Tsehhi lõunapiiri ääres tervitasid mund juba esimesed mägede moodi nähtused. Samuti ka viinamarjaistandused. Austria piir ületatud vurasin viini poole. Teel tervitasid mind rohked tuulegeneraatorid, ning erinevad põllulapid, mis peamised kandsid viinamarjapõõsaid, maisi ning päevalilli. Põhja Austria meenutas oma liiklusoludelt natuke põhja poolat. ST kitsad maanteed rohkete linnadega. Linnad olid väikesed, täis arhitektuurimälestisteks loetavaid maju ning rohkeid veinikeldreid. Põhja Austria siiski erines põhja Poolast selle poolest, et sinna vähemalt ehitati kiirteed, mööda mida saaks siis paari aasta pärast muretult Viini poole vurada.

Viinis ma pikalt ei peatunud sest, et hakkas pimenema ning ees ootas mäestik koos väga tumeda vihmapilvega. Antud vihmapilv sundiski mind Viini lähedale hotelli jääma, mille leidmine mulle korralikku peavalu valmistas, kuna mu GPS imemasin juhatas mind mitu korda kuhugi suvalise aia taha. Lõpuks leidsin siis ühe hotelli, mis mulle Poola luksust nautinuna pettumuse valmistas. Sama raha eest, mis ma Poolas välja käisin sain ma ca kaks korda vähem. Aga eks see ongi siis see hea palk, mida ma välismaalastele maksan. Siis kui olin oma hirmkalli toa võtme saanud, seadsin end sinna sisse ning mõni väike hetk nautisin valget veini, mille ma olin oma tuppa tulles automaadist lunastanud ja siis pöörasin magama.

Inffi

Et siis joudsin itaaliasse ja praegu olen arvuti taga, millel on itaalia keel peal ning mul pole tapitahti. Kirjutan oma reisimuljed oma arvutisse ja panen need ulesse kui olen saanud oma arvutiga internetti.

Kolmas päev - Täis meeldivaid üllatusi

Olles päeva võrra targem seadsin sammud kohalikku kaubandust nautima. Enesetunne oli kehv, tundus, et on palavik. Aga tagant järgi mõeldes võib seda ka vähese söömise kaela ajada. Leidsingi mõningase otsimise järel nurgapoe, kus sai kaardiga maksta. Sealt ostsin prügikotte ning ajalehti, et neid siis kuivema äraolemise tarbeks kasutada. Hotellis avastasin, et ükski mu riideese ole täielikult ära kuivanud ning, et selle raha eest pole vist sooja vett ette nähtud. Söögitoas nägin seinatäit poola kuulsuste pilte, kes olid seda hotelli külastanud. Endamisi mõtlesin, et kui need inimesed siia hotelli jõuavad, siis on vist õige hetk soe vesi sisse lülitada. Siis hakkasin midagi järelejäänud kuivadest riietest kokku kombineerima. Kokku tuli päris umbne ja palav lahendus, mis algul tundus natukene liig, aga mis ennast lõpuks igati õigustas. Eelnevast päevast targem meisterdasin omale prügikottidest ning MC Gyveri teibist vihmakaitsed, mis nägid välja nagu väga robustsed kilekotid jalgade otsas.
Kui ma Warssavisse jõudsin, siis vaadati mind kui veidrikku, aga enamus ei pannud mind tähele. Leedu ning Poola kuni Warssavini olid väga depressiivsed. Täis sellist tüüpilist idaeurooplase olekut. Aga peal Warssavit sain üllatuse osaliseks. Wow kahe - kolme realised maanteed. Kiirusepiirang 130 km/h. Jäi üle lihtsalt gaasi keerata ja nautida. See kant meenutas vägagi Saksamaad. Oma puust trahterite ja korras infrastruktuuriga. Inimesed olid samuti avatud ning rõõmsameelsed ja mis kõige parem nad rääkisid puhtalt inglise keelt, mida ma enne Warssavit ei kohanud absoluutselt. Mulle tundub nagu eraldaks neid kahte Poola poolt mingi nähtamatu müür kuhu ühele poole jäävad talupojad, kes vaevu luged oskavad ning teisele poole eurooplased, kes annavad paljudele eestlastelegi silmad ette. Lõuna Poola mulle väga meeldis, arvan, et tulen siia tulevikuski, aga siis siiski lennukiga. Ning nüüd olen ma otsapidi Tšehhi Poola piiril. Ees ootab Brno ning Viin (Austria). Siin sain tuttavaks Harley vendadega, kes tegid mulle õlut välja ning jagasid infot, et Itaalias toimub Harley meeste kokkutulek. Mingi 40000 ratast. Aga ma arvan, et ma ei hakka oma Cagivaga sinna punti pushima, aga never know.

OK nüüd unelema.

Teine päev; Leedu - Rännak nostalgiasse. Poola - liiga massive

Õhtu

Niisiis teisel päeval õnnestus mul sõita läbi Leedu. Antud paik jäi meelde ainult oma 80-ndate väikelinnade vaate, ikarus busside ning läikivate värskelt lahtiküntud põldudega. Lehmasõnniku odüür kõditas samuti nina. Seal tehti tööd peamiselt hobustega. Leedust sain üsna kähku läbi. Ning siis jõudsin sellesse kurikuulsasse poolasse. Piiril sain kohe korraliku sahmaka vihma, mille kestel pidin saapaid vahetama, kuna minu motodepoost ostetud "supersaapad" ei oma omadusi niiskuse peletamiseks. Panin asemele tavalised "Rootsi" kirsad, peale mida ma vihmasajust läbi sõitsin. Kulgemine oli pikk ja vaevaline. Peale esimest linna sattusin teele, kus sõiduautojuhid sõitsid vägagi kosmiliste kiirustega. Ma arvasin oma naiivsuses, et nii peabki siin sõitma kuniks sattusin liiklusseisakusse. Ootasin mingid hetked ja siis otsustasin kasutada motomehe eeliseidning mööduda teistest teepeenral. Peagi sai mulle selgeks seisaku põhjus. Ees ootas mind suht räige vaatepilt. nimelt oli toimunud liiklusõnnetus, milles osales vist mingi 3 sõiduautot ning veoauto. Kaugete vaatluste tulemusel tundus mulle , et antud sõiduautodes ei jäänud ükski reisija ellu. Siis kui kiirabi kohale jõudis otsustasin minna edasi ringiga. Pöörasin tagasi ning kasutasin antud teesulust möödumiseks ümberkaudseid mudateid. Sõitsin oma taibu GPS seadme järgi ning kui ma hakkasin pöörama asfaldile, siis üks hull poolakas sõitis mu poole, ning ma vajutasin järsku pidurit ning kaotasin kontrolli oma sõiduki üle. Kiirus oli suht nullilähedane ning ma jõudsin midagi kontrollida, et ma ei jääks jalgupidi mootorratta alla. kui ma seal küllili püherdasin oli suht loll tunne, aga kohalikud talupojad tulid mulle kohe appi ning upitasid mu agregaadi uuesti püsti. Midagi hullu ei juhtunud, kõik jäi tervek. Ainult pidurihoob koos peegliga nihkus pisut paigast, aga need töötavad ikka laitmatult edasi. Edasi läksin suht entusiastlikult, vaikselt kulgedes, kuna eelnev vaatepilt muutis mu ettevaatlikuks. Kui hakkas pimenema, siis ma pidasin plaani sõita ikka läbi Warssavi, aga siis ma sain uue sahmaka vihma ning mu saabastesse tekkis bassein ja kindad said ligumärjaks. Pidasin kinni ning pidasin endaga kõva võitlust, kuna osake minust veenis mind sõitma edasi ja teine osake otsima ulualust. Lõpuks jäi teine pool peale, ning pöörasin otsa ringi lähima hotelli poole. Kohale jõudes leidsin eest kaks hotelli, kus odavamas ei rääkinud admin sõnagi inglise keelt ning seal ei saanud ka kaardiga maksta. Siis tuligi mul pöörduda teise hotelli, kuna mul polnud kopikatki kohalikku raha. Seal sain 210 (ca 600 eeq) zloti eest põhimõtteliselt kahetoalise sviidi. Radikad muidugi polnud sisse lülitatud ning pidin andma maksimumi, et kogu oma varustust võimalikult efektiivselt kuivama panna.
Vot selline oligi mu teine päev. Plaanid läksid jälle vett vedama, ning mast oli väga maas. Korra käisid ka mõtted, et kas peaks äkki tagasi pöörduma või siis otse UK-sse minema.